Kaugel. Aga samas nii lähedal...

Jõulu tunne kus sa oled?
Täna riputasin enda toa seinale jõulutuled ja ehtisin ära pisikese kuusekese oma kirjutuslaual. Suurestoas on igal vabal pinnal inglikesed, pärjad ja kõik muu jõuluga seonduv. Ja üks eestist pärit väike totu on juba kaks päeva vahetpidamata jõululaule kuulanud. Oh, aga aknast välja vaadates on jõulud viimane asi mis mõttesse tuleb.

Kolm nädalat Dunedinis Marist külastades läksid nagu niuhti! Nägin nüüd ka tema linna ära ja pean nentima, et pole see Dunedin nii väike midagi nagu ma alguses arvasin. Kena peatänav väikeste poekestega, armas keskväljak kuhu enne minu äraminekut jõle plastikkuusk püsti aeti ja nii vinged pisikesed 19. sajandi stiilis majakesed mis on okupeeritud üliõpilaste poolt. Minu kurvastuseks on sealsed õpilased oma eluasemete suhtes üsna hoolimatud. Võtsime Marisega kätte ja kraamisime ühe tema tuttavate majakese naukene puhtamaks. Natukene on vist vale sõna 10 hiiglasliku koti prügi kohta, aga puhtaks me seda ei saanud. Aga oi kui lõbus oli seal mütata :) Oh, kui vaid mina ühes neist elaks... nojah, oleks tore siia tagasi tulla, ülikooli ma mõtlen. Eks näis, natukene on veel aega selleni.

Pidime täna tegelikult Eleishaga välja minema, jumpofile (saarte rahva tänava tantsu nt. shuffle, break jne. võistlused või midagi säärast, raske seletada) või midagi, aga meie mõlema kurvastuseks on ta see nädalavahetus koduarestis :P Seega tõotab tulla üna rahulik kolmas advent. Pakin kinke ja naudin (loodetavasti) sooja ilma.

Lume õnne!