Kaugel. Aga samas nii lähedal...

Eelmine nädal oli üsna vaikne ja tavaline. (kindlasti mitte igav) Koolis nokitsesin oma kunsti töid edasi, turismi tunnis hakkasime mingil veidral põhjusel hoopis matemaatikaga tegelema ja kokanduses saime koos ühe saksa tüdrukuga küpsise retseptiga improviseerida. Tavalistest suhkru-või-jahu küpsistest said rummi-nutella küpsised.
Ilm on viimased päevad üsna jahe ja tuuline olnud. Pole eriti tahtmist uksest välja minna. Mis muidugi ei tähenda seda, et ma kodus passin, ei kus sa sellega! Kuna Shonaugh lõpetab oma fotograafia portfoliot ja tal oli paari pilti veel vaja käisime eile siis natsa pilte plõksimas. Brr... Mereääres oli muidugi ekstra jahe.Täna nägin siis ka tema kooli ära. Uuem kui minu oma.
Mina käin muide Riccarton High School´is, Shonaugh Middletonis, mis on natuke rangem kristliku kasvatusega kool. Kuigi minu arvates on sealsed õpilased palju mässumeelsemad ja lõdvemate kommetega... minu koolis on tohutult palju erinevatest rahvustest õpilasi- Hiina, Jaapan, Korea, Saksamaa, Kanada, Lõuna-Aafrika Vabariik, Samoa, Tonga ja palju palju veel. Kirju seltskond, aga see teebki asja palju huvitavamaks. Ma oskan juba näiteks samoa keeles ropendada... mitte et ma selle üle uhke oleks, aga ikkagi. :) Lõuna vahetunnid mööduvad tavaliselt mööda kooli territooriumit ringi vudides, sest minu tuttavad on kõik erinevate gruppidena laiali. Kui päike paistab, siis esimesena lähen tavaliselt maori klassi ette, see asub kooli staadioni ääres ja seal on siis kõige soojem. Sealne grupp koosneb põhiliselt saarte rahvast, nt Samoa ja Tonga jne noortest. Ütlemata lõbus seltskond. Teine suur grupp pesitseb inglise keele/turismi maja ees. Seal on enamus kiwid, aga mitte ainult. Siis on veel osa rahvast kunsti klassis ja graafika ruumis ja B9 taga ja.... laiali ühesõnaga. Vihmaga kobib suurem enamus raamatukogusse. Nujah. Õnneks on lõuna siin tervelt tund pikk, nii et jõuan kõigile tere öelda.

Video upload: http://www.youtube.com/user/TheNumpsik

Kallistan!

Düüüsgraaafia süveneb. Nii, esimene ja kõige tähtsam- sünnipäeva õnnitlused!

Esiteks siin minu kallis vanaema, õnne juubeli puhul!
Armas venna- sull on veel 9 kuud et 7cm pikemaks venida (õnnitlused)
Tänane päevakangelane Kristina- issver kui vana sa oled! Õnnnnnne!

Kolm kasti kallistusi panin eile posti, nii et varsti peaksite kätte saama.
Täna pidasime siin vaikselt Danieli 19. sünnipäeva, majaesine oli autodega blokeeritud. Minu poolt siis üdini harivad eesti vaatamisväärsusi kujutavad mängu kaardid. Tundus, et ta oli rahul.

Homme jälle kooli. Kaks nädalat vaheaega kadus nagu niuhti, aga mul on nii hea meel tagasi kooli minna. Alates sellest tsüklist tohime koolivormiga valgeid sokke kanda. Jepii! Ostsin kohe kolm paari korraga, eks näib kaua vastu peavad.

Kell on... oh, liiga palju. Head ööd!

Alustan siis algusest

Pühapäeva (27.09.09) hommikul kell pool viis ajasime end Marisega, kes saabus laupäeval, ülesse ja taarusime unesegaselt autosse, mis viis meid lennujaama. Lennu nr see ja see, Christchurch- Wellington.

Wellington otsustas meid alustuseks tervitada üsna jaheda ja tuulise ilmaga, millest polnud eriti lugu, kuna õnneks otsustasin viimasel hetkel oma mantli ikka kaasa krabada. Tiirutasime Te Papa´s ringi, mis muide on Meremaa üldine muuseum ja sõime turult ostetud kahtlaseid küpsiseid, mis mingil veidral põhjusel sisaldasid M&Mse. Hotellis saime hakkama järjekordse videoblogiga, Shonaugh valas pool purki nescafeed põrandale, sõitsime trammiga (wow...), vallutasime Victoria mäe, kulutasime üüratu koguse lakki minu juuste soengusse seadmiseks, elasime kaasa World of Wearable Art showle ja õppisme ära mitu uut kaardimängu.

Wellingtonist edasi Auclandi lennujaama, sealt autoga Rotoruasse. East coast oli võrratult kena, meri, mäed, päike, vihm- kõik. Külastasin kokku kolme spaad, rääkisime jaapanist pärit hotelli koristajale Eesti ajaloost, kaevasin rannas aukke mis täitusid iseenesest kuuma veega, täitsin tomatikastme purgi kuuma mudaga, kõndisin paljajalu kruusal, vaaritasin pastat, nägin keset ööd possumeid ja alpakasid, sõin Subwayd ja kuhjaga muud.

Pühapäeva ja esmaspäeva veetsime Aucklandis. GPS süsteem viskas segast ja selle tulemusel tiirutasime tunde, et otsida poodi kuhu Shonaugh minna tahtis- ei leidnud. Jalutasime õhul mööda pea tänavat, tegime koos suvaliste inimestega pilte ja valasin kakaod oma uue valge kampsi peale, mille ma mõne tunni eest kõigest $5 eest soetasin.
Esmaspäeva lõuna kujunes reisi tipphetkeks. Aucklandi keskel asub ehitis nimega Sky Tower, mille tippust saab sooritada Uus-Meremaa kõrgeimat hüppet. 192 meetrit langemist. Ja mida tegi jontsu? Ha, seda on vist veider ettekujutada, aga ma pole vist ammu oma otsuses nii kindel olnud kui siis. Jah. Ma hüppasin. Langesin 11 sekundit ja maandusin osavalt oma ühele puusale, mis pani mind hetkeks nägu krimpsutama aga järgmisel hetkel kuulsin, et mul lubatakse uuesti hüppata, kui ma tahan. Eitav vastus ei tulnud mõttesegi! Ja nii juhtuski, et hüppasin 5. oktoobril kaks korda 192m kõrguselt alla, teisel korral selg ees. :) oh teeksin seda kasvõi iga päev...