.jpg)
Eelmise nädala kokkuvõte
teisipäev, oktoober 06, 2009 Edit This 0 Comments »
Alustan siis algusest
Pühapäeva (27.09.09) hommikul kell pool viis ajasime end Marisega, kes saabus laupäeval, ülesse ja taarusime unesegaselt autosse, mis viis meid lennujaama. Lennu nr see ja see, Christchurch- Wellington.
Wellington otsustas meid alustuseks tervitada üsna jaheda ja tuulise ilmaga, millest polnud eriti lugu, kuna õnneks otsustasin viimasel hetkel oma mantli ikka kaasa krabada. Tiirutasime Te Papa´s ringi, mis muide on Meremaa üldine muuseum ja sõime turult ostetud kahtlaseid küpsiseid, mis mingil veidral põhjusel sisaldasid M&Mse. Hotellis saime hakkama järjekordse videoblogiga, Shonaugh valas pool purki nescafeed põrandale, sõitsime trammiga (wow...), vallutasime Victoria mäe, kulutasime üüratu koguse lakki minu juuste soengusse seadmiseks, elasime kaasa World of Wearable Art showle ja õppisme ära mitu uut kaardimängu.
Wellingtonist edasi Auclandi lennujaama, sealt autoga Rotoruasse. East coast oli võrratult kena, meri, mäed, päike, vihm- kõik. Külastasin kokku kolme spaad, rääkisime jaapanist pärit hotelli koristajale Eesti ajaloost, kaevasin rannas aukke mis täitusid iseenesest kuuma veega, täitsin tomatikastme purgi kuuma mudaga, kõndisin paljajalu kruusal, vaaritasin pastat, nägin keset ööd possumeid ja alpakasid, sõin Subwayd ja kuhjaga muud.
Pühapäeva ja esmaspäeva veetsime Aucklandis. GPS süsteem viskas segast ja selle tulemusel tiirutasime tunde, et otsida poodi kuhu Shonaugh minna tahtis- ei leidnud. Jalutasime õhul mööda pea tänavat, tegime koos suvaliste inimestega pilte ja valasin kakaod oma uue valge kampsi peale, mille ma mõne tunni eest kõigest $5 eest soetasin.
Esmaspäeva lõuna kujunes reisi tipphetkeks. Aucklandi keskel asub ehitis nimega Sky Tower, mille tippust saab sooritada Uus-Meremaa kõrgeimat hüppet. 192 meetrit langemist. Ja mida tegi jontsu? Ha, seda on vist veider ettekujutada, aga ma pole vist ammu oma otsuses nii kindel olnud kui siis. Jah. Ma hüppasin. Langesin 11 sekundit ja maandusin osavalt oma ühele puusale, mis pani mind hetkeks nägu krimpsutama aga järgmisel hetkel kuulsin, et mul lubatakse uuesti hüppata, kui ma tahan. Eitav vastus ei tulnud mõttesegi! Ja nii juhtuski, et hüppasin 5. oktoobril kaks korda 192m kõrguselt alla, teisel korral selg ees. :) oh teeksin seda kasvõi iga päev...
Pühapäeva (27.09.09) hommikul kell pool viis ajasime end Marisega, kes saabus laupäeval, ülesse ja taarusime unesegaselt autosse, mis viis meid lennujaama. Lennu nr see ja see, Christchurch- Wellington.
Wellington otsustas meid alustuseks tervitada üsna jaheda ja tuulise ilmaga, millest polnud eriti lugu, kuna õnneks otsustasin viimasel hetkel oma mantli ikka kaasa krabada. Tiirutasime Te Papa´s ringi, mis muide on Meremaa üldine muuseum ja sõime turult ostetud kahtlaseid küpsiseid, mis mingil veidral põhjusel sisaldasid M&Mse. Hotellis saime hakkama järjekordse videoblogiga, Shonaugh valas pool purki nescafeed põrandale, sõitsime trammiga (wow...), vallutasime Victoria mäe, kulutasime üüratu koguse lakki minu juuste soengusse seadmiseks, elasime kaasa World of Wearable Art showle ja õppisme ära mitu uut kaardimängu.
Wellingtonist edasi Auclandi lennujaama, sealt autoga Rotoruasse. East coast oli võrratult kena, meri, mäed, päike, vihm- kõik. Külastasin kokku kolme spaad, rääkisime jaapanist pärit hotelli koristajale Eesti ajaloost, kaevasin rannas aukke mis täitusid iseenesest kuuma veega, täitsin tomatikastme purgi kuuma mudaga, kõndisin paljajalu kruusal, vaaritasin pastat, nägin keset ööd possumeid ja alpakasid, sõin Subwayd ja kuhjaga muud.
Pühapäeva ja esmaspäeva veetsime Aucklandis. GPS süsteem viskas segast ja selle tulemusel tiirutasime tunde, et otsida poodi kuhu Shonaugh minna tahtis- ei leidnud. Jalutasime õhul mööda pea tänavat, tegime koos suvaliste inimestega pilte ja valasin kakaod oma uue valge kampsi peale, mille ma mõne tunni eest kõigest $5 eest soetasin.
Esmaspäeva lõuna kujunes reisi tipphetkeks. Aucklandi keskel asub ehitis nimega Sky Tower, mille tippust saab sooritada Uus-Meremaa kõrgeimat hüppet. 192 meetrit langemist. Ja mida tegi jontsu? Ha, seda on vist veider ettekujutada, aga ma pole vist ammu oma otsuses nii kindel olnud kui siis. Jah. Ma hüppasin. Langesin 11 sekundit ja maandusin osavalt oma ühele puusale, mis pani mind hetkeks nägu krimpsutama aga järgmisel hetkel kuulsin, et mul lubatakse uuesti hüppata, kui ma tahan. Eitav vastus ei tulnud mõttesegi! Ja nii juhtuski, et hüppasin 5. oktoobril kaks korda 192m kõrguselt alla, teisel korral selg ees. :) oh teeksin seda kasvõi iga päev...
0 kommentaari:
Postita kommentaar