Kaugel. Aga samas nii lähedal...

Järjekordne tegus nädalavahetus seljataga.

Lõbutsesime natuke Shonaugh´ga warehouses... See on selline suur ladu-pood. Mängisime :) Ostsin ananassi klompe, kui ühe sööd, siis ei suuda lõpetada. Tegelikult ajavad need ruttu südame pahaks. Daniel läks just oma tuppa. Magama. Kell on 21:10 Wow! Homme öko poodi musta (pruuni) leiba ostma. Mujal ei müüda. Need tobud kiiwid söövad ju ainult saia!

Sain mõned pildid arvutisse tõmmatud, mõtlesin, et oleks viisakas neid teiega jagada.

Meie kutsa Sophie. Ma arvan, et ta kardab mind, sest tavaliselt olen mina see, kes ta karjudes toast välja ajab, kui ta siseneda üritab... ikkagi õue koer ju!

... tahab näha mõnda head filmi, siis vaadaku -The Boat That Rocked-
tõsiselt hea. Ja naljakas. It is the year 1966- play the rock 24/7 :D
PS: enam-vähem terve. Reedel talve laagrisse, suusatama ka nähtavasti

Nii, asi algas siis sellega, et kui ma pühapäeva õhtul oma perega skypesin, hakkas Miyunal ( see on nüüd õige kirjapilt) halb, teisisõnu- oksendas... Tegin veel empsiga nalja, et haha, levitan läbi veebikaamera pisikuid nüüd. Nojah, käisin pesus ära ja tundsin end ise ka veidi imelikult. Tol hetkel arvasin, et olen lihtsalt üle väsinud... ei ühti. Kella poole kahest öösel hakkas siis üli hab ja... öäk. Oleks siis üks kord, aga 14 tunni jooksul juhtus sama asi 12 korda. Hetkel suudan juba püsti tõusta, hetkeks, aga ikkagi. Tekkib küsimus- miks mina? Oeh. Liz arvas, et see on mingi viirus, kuskil oli mingi epideemia hoiatus kah olnud ja nähtavasti saime selle laupäeval tema vanema tütre tütrelt, ehk siis Hazel´ilt. Ta on muide alla 2 aastane. Tal oli reedel halb olnud, aga laupäeval võeti ta ikkagi peole kaasa... Ja mina tegin talle paha aimamatult headööd musi... no tore on.
Loo moraal: ärge musitage väikseid laps enne, kui olete veendunud, et nad ei ole vähemalt nädala jooksul ilmutanud märke ühestki haigusest.
(14:58)

Eile pidasime siis vahetus-ema isa sünnipäeva. Toimuis koht oli umbes saja aasta vanune jahimajake, minule meenutas see pigem mingit nõukaaegset ühikat. Jube koht minu arvates, sama arvas ka Liz, aga tema emps oli keeldunud mujal olemast. Jee. Sinna jõudsime umbes pool 12, külalised (kokku 45 inimest!) hakkasid nelja paiku saabuma. Enne seda oli metsikult vaaritamist, laudade katmist, õhupallide puhumist, nende ülesriputamist, lintide mööda tube laiali vedamist, tolmuimemist, tolmuimeja lõhkumist, nõude pesemist, redelit mööda laealla ronimist, külalistele mõeldud toidu söömist ja mida kõike veel... Mingil põhjusel avastasin end ühelhetkel vastutavana maja dekoreerimise osas. Aga ma olin sellega üsna rahul, mul oli isegi kolm alluvat :) Pidu ise oli täitsa mahe, kuigi suurema osa rahvast moodustasid ligi seitsmekümne aasta vanused. Ühesõnaga- nägin ära suurema osa minu pere sugulastest, sõpradest. Süüa oli hullupööra, hetkel lõpetasin hommikusöögi mis koosnes taldrikutäiest kookidest ja kausitäiest puuviljasalatist. Külmkapp on ääreni täis :) ja minu kõht kah.

Ahjaa. meil oli koolis muide tulekahju täna. Keegi pani inka maja poiste kempsu põlema… Räige alarm hakkas undama enne kui esimene tund hakkas ja kõik pidid statkale kobima, 20 minti passisime õues, kuramuse külm oli. Tegelikult ei olnud hullu midagi, lihtsalt suitses. Ilus viis päeva alustamiseks.

Üsna tihe nädalavahetus oli.

Reedel käisin siis Rosey sünnal (ma ei teadnud, et me sinna läheme, lihtsalt üks hetk olin seal) Väga palju rahvast, enamus neist täis. Neid oli üsna lõbus vaadata. Paari kaines olekus ja normaalse jutuga inimest kohtasin ka, üle jäänud rahvas piirdus minu nime küsimisega ja järgnes lühike kirjeldus minu kodumaa asukohast maailmakaardil. Ja Rosey koer oli armas. Selgus, et koeral on jalal kasvaja ja ta pannakse varsti magama. Suur must ületoidetud kutsa. Vahepeal käisime friikaid toomas, läksime kambakesi Jamesi autoga (täiega lahe tüüp, kahjuks gey), tagasi kõmpisime jala, sest friikad olid rõvedalt rasvased ja mina ja Dani keeldusime neid hoidmast. Ei, lõbus oli. Edasi suundusime reivile. Koos minuga veel minu õde ja kaks tema sõbrantsi, üks neist oli väga lõbusas olekus. Reivi toimumiskoht oli jaotatud kaheks, ühes mängisid bändid midagi indiroki sarnast, teises oli tehno. Esimene meeldis mulle rohkem, seal ruumis sai hingata. Veidrat rahvast liikus seal ring. Enamus ajast sõelusime kahe ruumi vahet,sest tegelikult ei olnud kumbki neist see muusika, mida me kuulda lootnud olime. Ikkagi oli funn.

Laupäev. Ma ei ole kindel, kuidas selle koha nime kirjutada, kirjutan nii, kuidas mina seda kuulsin- Hamna (hämna)... käisime seal. Üks väike linn, üsna mägede lähedal. Uitasime poodides, sõitsime kuueinimese jalgrattaga- oi see oli jalalihaste tapmine. Siis istusime armsas kohvikus, mille taga oli mini-zoo. Üsna lõbus oli juua kohvi, ja vaadata, kuidas pisike alpaka ämbrit närib. Kella 5e paiku liikusime sinna, kuhu me tegelikult olime plaaninud minna- hot pools. Mineraalidega rikastatud, kuumad basseinid. Mõnulesime ja ootasime õega tema tuttavat vetelpäästjat- see sama, kes meiega uisutamas käis. Tal oli vaba päev ja hommikul käis ta ragby võistlusel. See oli põhjus, miks ta põlv oli sidemes. Karm mäng. Dan sebis meile era basseini, mis tekitaś meis kõigis kahjuks klaustrofoobiat, seega suundusime aurusauna. It was sooo cool...Kella 9st olime sunnitud lahkuma, Dan sõidutas meid ühe sealse mäe jalamile (nimi ei tule meelde) ja jalutasime kuuvalgel tippu, kus oli vaateplatvorm. Vaaauuu, see oli lihtsalt niiiiiii hämmastavalt ilus koht. Päeval on see kindlasti hoopis teistsugune, aga öösel, lihtsalt vapustav... koju jõudsime vist vedi enne südaööd.