Kaugel. Aga samas nii lähedal...

Nii, asi algas siis sellega, et kui ma pühapäeva õhtul oma perega skypesin, hakkas Miyunal ( see on nüüd õige kirjapilt) halb, teisisõnu- oksendas... Tegin veel empsiga nalja, et haha, levitan läbi veebikaamera pisikuid nüüd. Nojah, käisin pesus ära ja tundsin end ise ka veidi imelikult. Tol hetkel arvasin, et olen lihtsalt üle väsinud... ei ühti. Kella poole kahest öösel hakkas siis üli hab ja... öäk. Oleks siis üks kord, aga 14 tunni jooksul juhtus sama asi 12 korda. Hetkel suudan juba püsti tõusta, hetkeks, aga ikkagi. Tekkib küsimus- miks mina? Oeh. Liz arvas, et see on mingi viirus, kuskil oli mingi epideemia hoiatus kah olnud ja nähtavasti saime selle laupäeval tema vanema tütre tütrelt, ehk siis Hazel´ilt. Ta on muide alla 2 aastane. Tal oli reedel halb olnud, aga laupäeval võeti ta ikkagi peole kaasa... Ja mina tegin talle paha aimamatult headööd musi... no tore on.
Loo moraal: ärge musitage väikseid laps enne, kui olete veendunud, et nad ei ole vähemalt nädala jooksul ilmutanud märke ühestki haigusest.
(14:58)