Kaugel. Aga samas nii lähedal...

Koolis on siis hetkel maori nädal. Vist kogu riigis, mitte ainult koolis, kui ma ikka õigesti aru sain- seda juhtub harva siin... See kuramuse aktsent :D ja nad kõik siin räägivad häirivalt kiiresti ja ei ava rääkides küllaldaselt oma suud, et mina- võhik- aru saaksin. Nii toredad inimesed. Maori nädal. Tegime tunnis järjekordselt iidset pulga tantsu, selle nime aretasin ma ise, eeldades, et maori keelsest nimetusest ei saa teist keegi mõhkugi aru. No on selline pikk puu pulk, millega tehakse (minu arvates) üsna ähvardavaid liigutusi. Laulsime ka. Teised laulsid, mina mõmisesin.

Homme viib sõtse mind linnapeale, muuseumi jne. Eile käisime noorte grupis, puuetega inimeste jumalateenistusel. Seda on raske kirjeldada. Neil inimestel puudub igasugune häbi või piinlikuse tunne. Kõik lausid viisist mööda, tantsisid, mängisid pilli... kummaline, aga heas mõttes. Lihtsalt ei saanud muidu, kui pidid ise ka laulma ja nendega koos rõõmustama. Oi jah. Ilm on ilusamaks läinud...

No mida ma jahun, folk on ju läbi... no kuidas siis oli kah see aasta?

Blogi blogi blogi
Ma pole vist maininud, mis õppeained ma valisin. (Jah, ma sain ISE valida, mida ma õppida tahan) Nonii: 1. kohustuslik aga vajalik inglise keel 2. Draama, hetkel võtame Shakespeari loomingut 3. Kunst 4. Turism, õps on veider, tore, aga veider 5. Tuleviku kokandus, täna tegime prantsuse magusat muretainast 6. Maori ajalugu ja keel, viimased 2 tundi oleme tansinud ja ongi kõik!
Täna tegime pannkooke. Jälle. Aga need on mega nämmad...

Mahedat suve ja folki teile!!!

Uih, kui külm siin on :D Talv... eile käisime uisutamas õe, tema sõbranna ja Daniga. Pigem nagu jäädisko, muusika ja tuledega. Dan ei olnud varem uisutanud, seega olime sunnitud teda kordamööda toetama. Tegelikult sai ta väga hästi hakkama, aga mingil põhjusel keeldus ta üksi usutamast... järgmine nädalavahetus lähme reivile, ma ei kujata ette, kuidas ma selle üle elan. Aga see pidavat niiiii vinge olema, vähemalt nii väidab mu kallis õeke ( ta on 17 muide) No eks näis...

Hmm. Nii, et esimene päev koolis siis. Ma olin täielikus segaduses :)
Aga samas oli nii tore. Pidin koos 22 uue õpilasega inglise keele teste tegema, kokku oli neid kolm. Elan veel! Kirjutan hiljem edasi- lähme perega restoraani magustoidule... ikkagi sünnipäev ju. Ahjaa, pildil on minu lilled, õigemini kommid. Tegelikult on see mõlemat :D

Nii. Hetkel ei ole ma oma arvutis ja avastasin, et see klaviatuur ei voimalda? tapi? tahti?... oujee. Vabandan ebameeldivuste parast. Pole veel oma perega kohtunud, aga see peaks juhtuma jargneva 2 tunni jooksul. Loodan, et minu kodus ikka nett on, muidu laheb jamaks. Nii, ma ei saa smaile ka teha, sest ma ei leia koolonit. Taiesti kasutu klaviatuur! Uhesonaga- olen kohal, koik on hasti (veel). Sauks.
ps. Muide kell on hetkel siis varsti pool 10 hommikul. Eestis seega pool 1 oosel, hmm, see seletab siis miks ma ikka veel unine olen...

Hetkel siis vahepeatus Dubai lennujaamas.(kohalik aeg 1:40) õnneks oli wifi, nii et saan paar hetkeelamust kirja panna. Hamburgi lennujaamas aeti meile juba sellist juttu, et nüüd ei saagi edasi, enne kui teil Banckoki viisa on (selle saaks kõigest 2 nädalaga), sest Tallinast on chekin pagasile tehtud ainult sinna... ( seal pagasit välja võttes lahkuksime lennujaama alalt? midagi sellist oli vist...)tegime siis vasika silmi ja kenal sakslasel ei jäänudki muud üle, kui hakkata helistama- et kus? ja kuidas? nüüd saab. Oeh. Aga nüüd on kõik ok. Kohvrid peaksid minema sinna kuhu vaja ja meie Marisega niisamuti. Tahaks juba oma perekonda näha... proovin siis varsti uuesti oma seisukorrast teada anda :) -kallid-

Täna on siis 6. juuli? Khmm... seega 9 päeva veel. Ah, ma ei tea mis mul arus on, kõik on veel nii poolik, ma pole isegi kohvrit pakkima hakanud. Samas tahaks juba seal olla. Selline kohutav kahevahel olek, mite enda, pigem teiste pärast. Minul on jah seal uus ja põnev, aga need kes siia jäävad? Siinkohal mõtlen ma eeskät oma perekonda. Püüan seda mitte ettekujutada, aga ikkagi. Adam ärkab hommikul ja küsib esimese asjana- Kus Jontsu on? ja siis peab emme talle juba ei tea mitmendat korda seletama, et mind ei ole ja ma ei tule veel niipea tagasi. Teate, ma nutan praegu... ma ei tohiks- ega ma ju igaveseks ei lähe, kõigest üks tühine aasta. Vahel ma tunnen, et minust on ülimalt isekas niivisi ära minna. See aasta on ju eeskät minu hüvanguks, keegi teine ei saa sellest otsest kasu. Nojah isekas maailmas, isekas edu? Ei, ei, ei... mul on ütlemata hea meel, et ma selle otsuse tegin. Jah. Saan hakkama- hingan sügavalt sisse ja astun naerul suu ja avatud meeltega vastu kõigele , mida Uus-Meremaa mulle pakkuda suudab. Ja teile kõigile siin- tehke sama, olge rõõmsad, ikkagi suvi ju...