Kaugel. Aga samas nii lähedal...

Koolis on siis hetkel maori nädal. Vist kogu riigis, mitte ainult koolis, kui ma ikka õigesti aru sain- seda juhtub harva siin... See kuramuse aktsent :D ja nad kõik siin räägivad häirivalt kiiresti ja ei ava rääkides küllaldaselt oma suud, et mina- võhik- aru saaksin. Nii toredad inimesed. Maori nädal. Tegime tunnis järjekordselt iidset pulga tantsu, selle nime aretasin ma ise, eeldades, et maori keelsest nimetusest ei saa teist keegi mõhkugi aru. No on selline pikk puu pulk, millega tehakse (minu arvates) üsna ähvardavaid liigutusi. Laulsime ka. Teised laulsid, mina mõmisesin.

Homme viib sõtse mind linnapeale, muuseumi jne. Eile käisime noorte grupis, puuetega inimeste jumalateenistusel. Seda on raske kirjeldada. Neil inimestel puudub igasugune häbi või piinlikuse tunne. Kõik lausid viisist mööda, tantsisid, mängisid pilli... kummaline, aga heas mõttes. Lihtsalt ei saanud muidu, kui pidid ise ka laulma ja nendega koos rõõmustama. Oi jah. Ilm on ilusamaks läinud...