Kaugel. Aga samas nii lähedal...

Jepii- mull on oma cbox! Ilma Triinu suurepärase ajuta poleks see veel niipea valmis saanud... Aga nüüd, kirjtage! Mina lähen nüüd sööma... uuendused väsitavad.

Ehhee! Juba neljas postitus sellel kuul- ma arenen! Hmm, et siis täna? Tallinas olin. Mängisin Stokmanis kaks tundi lolli. Taarusin ringi ja toppisin endale üli mõttetuid hilpe selga. Turvamehed hakkasid minu vastu juba liiga suurt huvi üles näitama...nii, et põgenesin kohvikusse. See ei olnud minust eriti tark- kohvikud on minu nõrkus. Late ja kreemikoogid-mmm...YFUs käisin ka. Ei saanud targemaks. Eks aprillis paistab, mis edasi saab.

Laupäeva õhtul lõin ma enda varba ära. Täpsustan- mina ei löönud, hoopis minu raamatukapp tuli mulle kallale, vot. Vägev, mis? Haiglas tuli välja, et olin liiga kõvasti löönud. (See ei olnud mina!) Keeldusin katekooriliselt kipsist, aga see ei muuda fakti, et mu varbaluu on puruks. Õnnitlege siis mind- ikkagi 1. luu mille ma murdsin! Või murdis selle ikkagi kapp?...

Kas te teadsite, et ühe pehme ketsupi pudeli tegemisekd kulub SEITSE erinevat plastiku kihti? ( nafta pidi ju otsakorral olema või nii?) Ja seda, et pudeli vesi on surnud?Ja ka seda, et paljud mujal riikides keelatud E- ained (mis põhjustavad vähki, üli tundlikust jne) on Eestis täiesti legaalsed? Mina tean... ja see on kohutav teadmine.
Mõnikord tuleb sellise juttu järel tahtmine põgeneda kuhugi üksikule saarele. Täielikku eraldatusesse, eemale kõigest ja kõigist. Loodusesse.Teate- me kasutame oma võimu looduse üle ikka julmalt ära. Ja mis kasu see meile toob??? Hetkel võb ju kõik "korras" olla aga mis saab edasi? Ühel hetkel seisame silmitsi enda korraldatud hukatusega ja ei ole kedagi, kes siis meid enam aidata suudaks. Ei tahaks siin moraalitseda, aga palun, see on teie enda heaolu nimel...

Kui inimene (mina) on pikka aega olnud masenduses (või haige), tuleb tal paratmatult tahtmine midagi muuta. Saab muuta suhtumist, toitumist, käitumist, olekut jne- isegi sugu! Nii ekstreemne ma ka ei ole... mina otsustasin muuta soengut. Jah nii lihtne ja labane, lihtsalt uus soeng. Aga see väike muutus toob endaga kaasa järjest suuremaid muutuseid ning üllatusi. Kui sa astud uksest sisse ja tervitad rõõmsalt oma ema, siis saad sa tavaliselt sarnase kohtlemise osaks. Uus soeng võib aga sellese igapäeva idülli lüüa hetkega kiilu. Esimene sõna mis ma täna pärastlõunal tuppa astudes oma ema suust kuulsin oli...Betty. Te võite nüüd kolm korda arvata milles see soengu muutus seisnes. Nojah- seda oligi oodata, kohe hakatakse sildistama. Hallooo! Minu nimi on Johanna! Soeng ei muuda nime- seda teeb inimene ise. Ühesõnaga, kui kõik olid esmasest ehmatusest üle saanud, otsustati mind rahule jätta. Läksin peegli juurde. Jah, ikkagi Johanna. Mitte Betty ega keegi kolmas isik...