Kaugel. Aga samas nii lähedal...

Homme? Jah- homme. Mhmh. JEEEEEEEE!

Suurima kurbusega pean teatama, et minuni jõudnud kirjalikel ja kinnitatud andmetel on meie Lillelapse suust sellel nädalal kuuldud juba kahte rämedat roppust. Minu sügav kaastunne omakestele.

Tahate midagi jubedat näha? Ei? Ikkagi näitan: -G-E-O-G-R-A-A-F-I-A- oh õudust...

Miks ma kirjutan ainult siis kui mul on halb olla? Väga, väga halb... Tavaliselt ei suudaks ma peale 24h näljutamist isegi silmi liigutada aga täna on kuidagi teistmoodi. Jee- mu parem käsi liigub! Ega ma muidu polekski pingutama hakanud, aga ma sooviksin teid hoiatada: mingi JUBE VASTIK NÄRUNE RÕVE TÜLGASTAV viirus on liikvel ja kui te ei soovi oma hinge välja oksendada- siis vaadake ette! Mul on juba õnneks parem ( ma jõuan teist kätt liigutada :o ).

Külmkapp ei aidanud.

Kirjutamine ei tohiks olla vastumeelne, aga kui kogu sinu lõualuu lööb tuld valja... auc. Nojah, eks ma siis jagan oma valu teistega ( mitte, et teil seda juba piisavalt ei oleks). Aga õnneks on kõik siin ilmas mööduv- nagu ka breketid minu suus. Seega peab ikkagi jääma positiivselt meelestatuks. Aga... tuleb arvestada ka sellega, et antud hetkel on mul valus. Nojah, eks ma siis kasutan võimalust ja lähen nutan natukene aega patja. Äkki aitab hoopis see kui ma oma pead natukene külmkapis hoian? Või sööks õhtusöögiks jääd? Ei tea, pean proovima- seni kuni mul veel jätkuvalt valus on.

LAURALE.