Kaugel. Aga samas nii lähedal...

Hmh, tundub, et minu blogi on hüljatud... Vaatasin seda armetut punast lehekülge ja kujutasin, kuidas kõrbetuul puhub üle lageda tühermaa. Masendav. Ah, ma olen laisk- ma ei viitsi ennast arvuti taha vedada. Tegelikult ei tee see kellegile teisele halba, aga endast hakkab kahju. Kujutasin ennast iga päev kirjutamas vaimukaid lõike oma igapäeva elust. Tegin ma siis nii? Oo-ei... kaugel sellest. Terve detsembri kuu olin ma arvutist täielikult võõrdunud. Olen seda siiamaani. Aga ma katsun seda blogi elustada, vaikselt- kuid sihikindlalt. Ma ei luba midagi- varsti olen ma võibolla samas kohas tagasi ja siis uuesti ja uuesti ja uuesti... ja-jah. Punkt