Kaugel. Aga samas nii lähedal...

Sügis ei ole masendav, ma ise teen selle endale vastikuks. Astuks ikka porilompi? Ikka! Nojah... elu läheb edasi- vaatamata sellele et minu sokk on märg.

Eile oli meie kallil Kristinal sünnipäev. Pool minutit tagasi oli minu kord toost öelda. Toost. Kahtlane sõna, kas pole? Toost, toosti, toosti... toostid, toostikesekesed jne. Kohutav. Ning see minu TOOST kõlas siis nii: "Meie ühise huvi- söömise terviseks!". Oleksin kindlasti ka paremini suutnud aga antud olukorras tundus see sobiv. Kas on ültse oluline, mis ma ütlesin? Ainuke kes seda aasta pärast mäletab on see plastik tops, milles loksus minu limonaad. Niisis- otsustasin selle ütluse üldsuse huvides jäädvustada. Lugege ja tundke mõnu minu imelisest vaimusünnitisest, sest täna anti mulle see imeline võimalus- kasutada Kristina arvutit oma 1. blogi kirja panekuks. Tänan sind südamest- sest see väike asi võib aluse panna millegile suurele. ( see oli nüüd küll Kiinulik?)